Võõrandamise vastane ümarlaud 2022

26.augustil 2022.a. said Tervise Arengu Instituudis toimunud ümarlaual kokku eriala eksperdid, et arutada vanemast võõrandamise probleemistiku üle 

Kohal olid esindajad lastekaitsest, ministeeriumitest, perekonnaõiguse advokaadid ja vabaühendustest. Kitsaskohtade kaardistamise ja lahenduste arutluse tulemusena pandi kokku 10 punkti, mis vajavad kohest tegutsemist.

Loe rohkem vanemast võõrandamise kohta.

Kliiniline gestaltpsühhoterapeut Kaire Talviste tutvustas sissejuhatavas ettekandes vanemast võõrandmist: “võõrandamise näol on tegu lapse kaudu teostatava psühholoogilise vägivallaga, kus laps on relv teise vanema vastu. Täielikult võõrandatud lapsed tõrjuvad täiesti adekvaatse vanema ära oluliselt jõulisemalt, kui näiteks vanema käe läbi kannatada saanud lapsed”.

Arutelu käigus tõdeti, et sellisel käitumisel on tõsised ja pikaaegsed tagajärjed nii lapsele kui ohvrist vanemale, kus äärmuslikud juhtumid päädivad enesetappudega. Talviste rõhutas, et “oluline on eristada võõrdumist ning võõrandamist. Võõrdumise puhul on lapsel vanemast eemalehoidmiseks temast endast lähtuvad põhjused (nt vanema vägivaldsus, alkoholism, hoolimatus jne). Võõrandamise korral keeldub aga laps oma vanemaga suhtlemast, sest teine vanem kasutab erinevaid manipuleerimise viise lapse häälestamiseks teise vanema vastu.”

Teiste riikide praktikaga tutvumisel selgusid väga erinevad lahendused. Lapsele Vanemad MTÜ esindaja Marta Vibo selgitas: “Näiteks Prantsusmaal on vanema ühepoolne otsus last mitte lasta teise vanema juurde võrdsustatud lapserööviga, ning see on kriminaalseaduse järgi karistatav. Aga samas mitmes USA osariigis ei järgne suhtluskorra rikkumisele tagajärgi, kui just ei pöörduta kohtusse.” Rootsis on aga vanemast võõrandamine karistatav nii rahalise trahvi kui ka suhtluskorra ja hooldusõiguse muudatusega võõrandava vanema kahjuks. 

Ümarlaua arutelu esimeste minutitega sai selgeks, et kuigi Eesti seadused võimaldavad väga paindlikke lahendusi, siis harjumuspärase tavapraktika kohaselt ei kasutata võimalikke vahendeid efektiivselt. Leiti, et põhiliseks puuduseks on Eestis antud teema uudsus ja seetõttu eriala ekspertide vähene ettevalmistus vanemast võõrandamise äratundmiseks ning selle kui lapse väärkohtlemise vormi tunnustamiseks.

Kokku pandi 10 ettepanekut, mille suunas peab Eestis töötama:

1. Teadvustada võõrandamist kui lapse väärkohtlemise viisi. Tuleb kokku panna Eestikeelne konsensus-definitsioon vanemast võõrandamise kohta koos võõrandamise mehhanismide loeteluga. Peab uurima antud definitsiooni lisamist Lastekaitse seadusesse, sellele viitamist perekonnaseaduse lapse heaolu ohustamise paragrahv 134 juures, ning karistusseaduse hooldusnõuete rikkumise paragrahv 171 juures. 

2. Kokku panna tööriistakast lastekaitse töötajatele. Hetkel on suur puudujääk vanemast võõrandamise teemalise ettevalmistuse puudumine lastekaitse töötajate seas, kes ei ole treenitud võõrandamist ära tundma, ega selle äratundmisel protsessi sekkuma. Vaja on koostöös eriala ekspertidega välja töötada juhend koos võõrandamise tuvastamise tunnuste, hinnangu andmise ja sekkumise meetodite kohta. Samuti on vaja tähelepanu osutada lastekaitsetöötaja kaitsele, kes võib sattuda vanemapoolse rünnaku ohvriks.

3. Tagajärgedega tegelemine. Suure puudujäägina leiti, et hetkel ei ole Eestis ühtegi praktilist näidet, mis võimaldaks täielikult võõrandatud last ja vanemat lähendada. Ei leidu sotsiaaltöötajaid, kes lapse tahte vastaselt on nõus ja võimelised last eemaldama võõrandava vanema juurest. Ühtlasi ei rakendata välismaal kasutusel olevaid praktikaid ja programme, mis eemaldavad lapse ajutiselt mõlema vanema juurest ja/või lähendamist võõrandatud vanemaga. Antud teemal on vaja Eestisse tuua lahendusi.

4. Suhtluskorra rikkumisele järgnevate tagajärgede implementeerimine. Praegune väheste tagajärgede praktika tekitab vanemas karistamatuse tunde ja võimaldab toimuda pikaaegsel vanemast võõrandamisel. Leiti, et võiks kaaluda Rootsis ja teistest riikides esinevat praktikat, kus korduva suhtluskorra rikkumise tulemusel määratakse uus suhtluskord, kus näiteks rikkuva vanema aega lapsega vähendatakse mingiks perioodiks.

5. Eriala spetsialistide harimine. Nii lastekaitse töötajad, perelepitajad, perekonnaõiguse juristid, kohtunikud ja teised lastega tegelevad spetsialistid vajavad sügavamaid teadmisi nii vanemast võõrandamise mehhanismidest kui ka selliselt toimepandava vaimse vägivalla raskest mõjust lapse pikaajalisele tervisele. Antud teemaline seminar täiend-koolituse raames peab toimuma regulaarselt ja olema kättesaadav kõigile eriala ekspertidele.

6. Avalikkuse harimine. Jätkuv vajadus teavitustööks positiivse vanemluse teemadel ja motiveerimaks lapsevanemaid tegema koostööd vanemate lahkumineku korral.Oluliseks peeti vanemahariduse programme, mis võiks endas kätkeda lahkumineku mõju lapsele ning mõlema vanema olulisust lapse jaoks. Arvestades, et Eestis 50% abieludest lõpuks lahutab, on põhjendatud selle teema käsitlemine ka koos elavatele vanematele suunatud koolitustel. 

7. Võõrandamise ennetamine. Näiteks Arizona osariigis on kasutusel esialgse õiguskaitse regulatsioon 50-50 suhtluskorraks peredele, kes 1) omavahel ei suuda lapse jaotuses kokku leppida, 2) ei saavutata kokkulepet perelepituses, 3) ei esine tõendeid eranditest (nt vägivald, sobimatus vanemaks, kaugel elamine jne). Kuigi sellist praktikat on teadlased tutvustanud nii Eestis kui välismaal, siis ümarlaua osalejate seas jäid arvamused kahte lehte ning konsensust ei saavutatud. Veel üks meetod on arendada noortele ja lapsevanematele suunatud paari- ja peresuhteid ning vanemaharidust toetavaid programme ja suurendada nende üle-eestilist kättesaadavust, tagades õigeaegne tugi perekonnale.

8. Eriala ekspertide hulga suurendamine, kes suudaks kohtuekspertiisi käigus võõrandamist tuvastada. Hetkel on ekspertiisile väga pikad järjekorrad, mis võimaldavad sel ajal aktiivselt toimuval võõrandamisel jätkuda. Ideaalis nähti isegi, et olukorra võimaldaks kiiremini ja efektiivsemalt lahendada olukord, kus lastekaitse töötaja on võõrandamise teemal ette valmistatud ja võimelised hinnangut andma.

9. Parem koostöö kohtu- ja sotsiaalsüsteemi vahel. Näiteks Rootsis on kohtuniku poolt kirjutatud käsiraamat lahku minevate perede probleemidega tegelemiseks, mis kirjeldab kõigi peredega kokkupuutuvate osapoolte tegevuse etappe, et ühise eesmärgi nimel pingutada. Selle näitel võiks ka Eestis mõelda süsteemi kui terviku koostöötamise edendamisele. See võimaldaks kohtutel paremini aru saada, mis protsessid lapsi ja peresid ees ootavad, ning sotsiaaltöötajatel peredele selgitada, millised tagajärjed nende tegevustel võivad olla. 

10. Võõrandamise mehhanismide selgitamine. Kuigi kõik kohalolijad soovisid olukorrale läheneda soo-neutraalselt, ei õnnestunud soopõhisust vältida ning kohalolnute seas tekkisid suured käärid arusaamas meeste/naiste-poolse võõrandamise sageduses eri taustaga spetsialistide poolt. Võõrandamise eksperdi hinnangul on enamasti võõrandajaks isad, kes juba suhte ajal on ema suunal kasutanud füüsilist ja vaimset vägivalda (nt kriminaalkuritegude statistika ei kätke endas vaimset vägivalda, ent füüsiline vägivald pole kunagi vaimsest lahus). Perekonnaõiguse advokaatide kogemusel on enamus kohtusse jõudnud perede puhul tegemist ema-poolse võõrandamisega, kus ei ole eelnenud suhte ajal füüsilist vägivalda. Kuna tegemist on erinevate mehhanismidega, siis peab antud teemal pidama edasisi arutelusid.

Kirjaliku kokkuvõtte koostanud:

Elo Madissoon, Lapsele Vanemad MTÜ esimees

Katrin Orav, perekonnaõiguse advokaat